Kui päikeseketas vajub piiri taha Mu lootus tõuseb ja särab mu kohale Ei keegi eales aima, kuis rõõmustab see Mu õela pehkinud südant, mis rõõmustab aina
Õnn palju ei vaja, ent nõudlik on siiski Kui tuleb, siis nutan ja halan ta käes Ta kütkeisse köidab mu mõistuse sõnad Ja laseb mind vabaks, meid vabaks, kas näed?
Elutu ahel kasvab ikka me vahel Ikka tunnen kuis vahel meil kahel Jäätunud öödes sõnad on köömes Haigushoo lööbed tunnen ära ta töödes
Te sulgege silmad, sest teie ju ilmas Ei tunda saa naeru, mis kajab kui kaevu Ma naeraksin, südant et vaevaksin Siiski ei tea ma muud, kui vaid oma Kuud
Lõputult rattas ma meeleldi jooksen Ei tsükkel küll aeglaseks jäägi siin veel Kuuajast teise ma hingitsen vaevu, kuid ma loodan, et tulekul parem on meel
Õnnetuid Kuu muudkui tantsitab Ise ta halba ei aima Uduses unes neid eksitab Ise nad miskit ei aima..