Kui mina hakkan laulemaie,
laulemaie, laskemaie,
käokene, kukkumaie,
pisut sõnu pildumaie –
ei mind jõua ohjad hoida,
ohjad hoida, köied köita,
jõua valjad vaigistada
ega päitse-/ed pidada.

Küla mind jookseb kuulamaie,
valda tõuseb vaatamaie,
rikas rehekatuselle,
santi saunaharja pääle:

„Kust see laps need laulud saanud,
hulluke sõnad osanud?
See pole tüdruk teinud tööda,
Ta pole kangasta kudunud!“

Oh minu hellad vellekesed,
küla tüdrukud õesed,
mesimarja memmekesed,
kullerkupu taadikesed!

Ära mina ütlen selle paiga,
kus ma need lood lugesin,
kus ma viisid veeretasin,
kus ma laulud need ladusin:
arus heina niite-/essa,
luhas loogu võttessagi,
küla alla künde-/essa,

kodus kangasta kududes -
seal mina säädisin sõnuda,
lahutasin laulusida,
panin kokku palve-/eida.
Kui mina hakkan laulemaie,
Laulemaie, laskemaie.