Lähenemas kui tajud tõusulainet, juba tead - on hilja pageda
ja kui painab miski nimetu ja kõhe, parem karta on kui leinata.
Ikka pingutad, et uusi asju leida, näha vihmapiisas maailma,
teades - päiksetõusust mahajäetud paigas sulle tegelikult piisab ka.

Kuigi kopsud on õhku täis,
andke mul' hingata,
andke unistada,
kuni värske on haav.

Silme eest peseb vere
lämbulmade tõusulaine.
Avan suu, sulen silmad ja põlvitan.
Patuoinana tunda saab end taas!

Kuni piinades närtsib hing. laske mul pageda.
Laske puhata kuni päike silmad põletab.
Andke, millega tappa kuni kinni kasvab haav!
Andke midagi uut - kuni korjusepäeval põlevad puud.

On võimas see seos - piin on mõnu on piin.
Veenide rütmis võngub sünkvarjude riik.
Peavad kuningas saama ebajumalatest.
Las' alata sõda meie endi sees!

Kuigi kopsud on õhku täis,
andke mul' hingata,
andke unistada,
kuni värske on haav.

Kuigi karikas triiki on täis,
juurde valage!
Juurde valage!
Ma tahan ikka veel.