Mäletan, kuis tookord kuukus kägu
läbi õhtu kuldse meie õnne raal.
Ütlesid, et sa mu kaunis unenägu,
mis ei elus iial korduda ei saa.
Ulatasid mulle käed ja huuled,
viimses kohtumises õitsva toome all.
Armasta mind kallim, armasta, kas kuuled,
armasta, kui langen lahingute raal.
Armastan, siis jumal kingib elu
ja ma tulen sinu juurde tagasi.
Armasta, kui sinu rinda täidab valu,
armastan sind nagu ikka alati.
Kuuvalgel lehvitasid rätti,
kadusid kui magus unenägu ööst.
Ja siis nägime kuis kuldne õnnekätk'ki
ujus mäletades vahutaval veel.
Tulgu tuuled tunnistajaiks meile,
et me truuiks jääme teine-teisele
ja kui saatus astub karmilt eluteele,
siis me teine-teisest jäädvalt lahkume.
Mäletan, kuis tookord kukkus kägu,
läbi kuldse meie õhtu õnne raal
ütlesid, et sa mu kaunis unenägu,
mis ei elus iial korduda ei saa.